Hiljuti tekkis ühes vestluslõimes arutelu, kas ühe koosoleku eesmärk saab üldse olla ideestamine ehk ajurünnak? Arvamusi on mitmeid ja usun, et sinul endal ka, lugeja, on piisavalt kogemust olnud nendel koosolekutel, kus on sind sunnitud ideestama.
Alex F. Osborn võttis kasutusele ajurünnaku meetodi 1940ndatel. Nüüd pool sajandit hiljem on see meetod jätkuvalt kasutusel ja paljudel on tekkinud ka küsimus, kas see töötab?
Mis on üldse ajurünnak?
Ajurünnak on meetod, kus grupp inimesi püüab luua võimalikult palju ideid etteantud aja jooksul. See tähendab, et ühes ruumis olevad inimesed hakkavad esitatud probleemile või küsimusele välja pakkuma erinevaid ideid või lahendusi.
Ajurünnakud oma traditsioonilises võtmes ei tööta!
Tõsi see on, et ajurünnak oma traditsioonilises võtmes ei tööta. Teadlased on välja selgitanud, et ajurünnaku ajal tulevad inimesed vähemate heade ideede peale, kui siis kui nad töötavad ja ideestavad üksinda. Miks see nii on?
Esiteks, see pole üldse ajurünnakute koosolekute viga, vaid tihti esinev probleem üleüldse – koosoleku kaaperdavad väga vokaalsed ja tugeva arvamusega inimesed. Tihti lõppeb see sellega, et teiste hääl jääb kõlamata.
Teiseks, kohe kui välja tuuakse esimesed mõtted, jäävad kõik kuuldusse kinni ja harva mõeldakse uutele lahendustele. Tihti tähendab see, et koosolekul osalejad ei viitsi ka lihtsalt rohkem mõelda, keegi pakkus ju lahenduse välja ja liigume sellega edasi. Ei mõelda, kas väljapakutud idee või lahendus ka päriselt kõlbab.
Kolmandaks, kui teised räägivad, kipuvad ununema enda ideed, sest kuulatakse teisi.
Neljandaks, kardetakse teiste osalejate suhtumist, kui öelda välja neile oma ideed. Eriti levinud on see probleem siis, kui meeskonnas on rohkem introvertseid või vähem enesekindlamaid inimesi.
Asünkroonne ideestamine
Asi pole selles, et inimesed ei oskaks koos tööd teha, vaid selles, et ajurünnak on kehv meetod ja selleks, et ideestada koosolekul, tuleb kasutada efektiivsemaid meetodeid. Ühes uuringus toodi välja, et lahendus võiks olla kirjalik ideestamine (brainwriting). Teadlased soovisid teada saada, millises formaadis on kõige mõistlikum ideestada – üksi olles ja siis grupis või vastupidi? Teadlased avastasid, et kirjalik ideestamine grupis täi 37% rohkem ideid, kui üksi ideestamine. Ja teadlaste sõnul toob kõige parema tulemuse see, kui kõigepealt viiakse läbi ideestamine grupis ja üsna vahetult ka üksinda olemasolevate ideede pealt.
Veel enam, kõige parema tulemuse toovat asünkroonne kirjalik ajurünnak – see tähendab, et ühe sessiooni käigus vahetatakse grupis töötamist üksinda töötamise ajaga. Ehk siis kõigepealt viidi läbi üksinda ideestamine, seejärel grupiga koos ja niimoodi mitu ringi.
Kuidas asünkroonset ideestamist läbi viia?
See paneb mind mõtlema, et ühe korraliku ideestamise protsessis tuleks kasutada järgmiseid tehnikaid:
- Kasuta 1-2-4-Kõik meetodit* ja kohanda seda vastavalt.
- Lase kirjutada igal osalejal oma mõtted paberile, näiteks üks mõte ühele märkmepaberile.
- Lepi kokku kohtumise / koosoleku reeglid – ja suuna osalejaid nendest kinni pidama. Leppige ühiselt kokku, et kõik ideed väärivad kaalumist ja mitte ühtegi ideed ei peaks häbenema, sest isegi üks idee, mis pole päris see, võib aidata teistel tuua esile teine kohendatud idee, mis on alguse saanud algsest ideest.
- Vaheetapis võid lasta ka kõik ideed tuua enda kätte, mida saad vastavalt siis grupeerida ja tekitada nö erinevaid ideede pesasid. Lase gruppidel erinevates etappides neid ideid edasi töödelda nii, et üks grupp on ühe pesa juures, teisel hetkel sama grupp aga teise pesa juures.
- Kui ideid tekib liiga palju ja on vaja tuua fookust, proovi kasutada täpikraatiat**.
*1-2-4-Kõik meetod on grupiga töötamise viis, kus kõigepealt iga osaleja mõtleb endamisi lahendusi, siis arutavad seda paaris, siis grupis, kus on neli inimest ning lõpuks tutvustatakse grupi tulemusi kõigile.
**Täpikraatia on see, kui osalejad saavad kolme või enama täpikleepsuga hinnata, millised ideed on kõige paremad, olulisemad jne. Siin juures tuleb lubada kasutajatel anda kõik oma hääled ka ühele ideele.
